Kas oled kunagi mõelnud, mis tegelikult põhjustab valu? Valu on palju enamat kui lihtsalt ebamugav tunne – see on keerukas ja sageli valesti mõistetud nähtus, mida mõjutavad nii füüsilised kui vaimsed protsessid. Kuigi valu olemus on palju komplekssem, püüame selle toimimist võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt avada.
Valu anatoomia
Pindmisel vaatlusel tundub, et valu on oma olemuselt lihtne: kui miski valutab, järelikult on selles piirkonnas mingisugune mure. Põlvevalu? Ehk on mõni side probleemne. Õlavalu? Ehk sai kõõlus ülekoormatud. Tõepoolest, tihtipeale võib valu tuleneda suures osas mõnest nii-öelda anatoomilisest murest. Eriti selge on see ägeda valu puhul, mis kaasneb värske traumaga. Kui kukkumine lõpeb luumurruga, siis võime olla üpris kindlad, et luumurd mängib valu esinemisel väga olulist rolli. Kui käsi läheb tulikuuma panni vastu, siis täidavad arusaadavalt pearolli nahapinna ärritus ja põletus.
Eelneva juures on aga oluline järgmine asjaolu: valu võib suures osas tuleneda anatoomilisest murest. Küll aga ei tulene valu kunagi ainuüksi sellest, mis toimub valutavas kohas – mitte et see ei oleks oluline, aga valu on oma olemuselt oluliselt keerulisem.
Närvisüsteem: valu tõlgendaja
Valu tekkimise ja tunnetamise eest vastutab meie närvisüsteem. Üldiselt koosneb see kesknärvisüsteemist (peaaju ja seljaaju) ning perifeersest (ehk kesknärvisüsteemist eemal olevast) närvisüsteemist. Äärmiselt lihtsustatult teeb närvisüsteem kolme asja: võtab infot vastu perifeerses närvisüsteemis asuvate retseptorite kaudu, töötleb seda infot peaajus ja teeb selle põhjal otsuse (pilt 1).
Selline üldine põhimõte toimib praktiliselt kõige puhul, milleks meie keha võimeline on. Silmas asuvad perifeersed retseptorid võtavad vastu valguskiirtest tulenevat visuaalset infot, mis töödeldakse peaajus ning selle põhjal on võimalik tajuda maailmapilti. Kõrvas asuvad retseptorid võtavad helilainetest tulenevat infot, peaaju töötleb seda infot ja sellest lähtuvalt tajume me helisid.
Tavaliselt saab valu tunnetamise protsess alguse mõnest koest, kus mängivad suurt rolli signaalid, mida saadavad niinimetatud notsitseptorid (lihtsas keeles võib neid nimetada “ohuretseptoriteks”). Ka tänapäeval, aga eriti vanasti, on nende retseptorite laialt levinud nimetus “valuretseptorid”, aga see ei ole tõene, kuna valu ei ole miski, mida tunnetavad nahas, lihastes või sidemetes asuvad retseptorid. Teisisõnu ei ole see miski, mis tekib valu tunnetavas piirkonnas. Valu tekib keerulise infotöötluse tulemusena, see infotöötlus toimub aga kesknärvisüsteemis.
Kuidas meie mõistus valu tõlgendab
Inimese kesknärvisüsteem koosneb seljaajust ja peaajust. Keskendume hetkel peaajule. Sinna väliselt saabuv info on üks osa protsessist, mille käigus teeb organism otsuse, kas valu on hetkel kohane. Valu tekib, kui aju otsustab, et see on hetkeolukorrast tulenevalt oluline ja vajalik, seega valu on alati ajutegevuse, mitte keha välise tunnetuse tulemus. Seepärast pole olemas “valuretseptoreid” kui selliseid. Notsitseptorid (“ohuretseptorid”) kajastavad hetkeolukorda keha eri piirkondades, saates ajule pidevalt “ohusignaale”. See on täiesti normaalne protsess ja enamus ajast ei võta aju seda oluliselt arvesse. See on lihtsalt taustamüra. Kui ohusignaale ilmneb mingil põhjusel liiga palju või need muutuvad liiga tugevaks, võib peaaju pöörata sellele olukorrale tähelepanu ja selle tulemuseks võib olla valu.
Oluline on teada, et see toimub väga tihti ka siis, kui mingit reaalset vigastust või traumat pole. Ehk oled kunagi astunud legoklotsi peale? Vaevalt tekitab väike plastmassitükk vigastuse, aga retseptorite ärritus ebameeldiva kokkupuute tõttu on piisavaks stiimuliks, et aju reageeriks kaitsvalt ja sunniks ärritajast eemalduma. Või otsustasid minna rühmatrenni, kus on suur rõhk venitusharjutustel? Kui sa pole ammu viinud oma lihaseid, kõõluseid, sidemeid ja muid kudesid asenditesse, kus need on sunnitud tugevalt pikenema, võib see venitus olla äärmiselt ebameeldiv, isegi valus. See aga ei tähenda kaugeltki, et miski on purunemise äärel. Pigem osutus venitusharjutus peaaju jaoks uudseks, ootamatuks stiimuliks, mille suhtes muutus aju kaitslikuks.
Valu psühholoogiline pool
Eelnevas lõigus oli mainitud, et “valu tekib keerulise infotöötluse tulemusena”. Mis on see keeruline infotöötlus? Kõigepealt peame rääkima psühholoogilisest poolest. Inimestena toimuvad meil erinevad vaimsed protsessid – meil on emotsioonid, mõtted, meil tekivad elu jooksul erinevad seisukohad ja arvamused, hirmud ja rõõmud. Need samad vaimsed protsessid ongi suur osa infotöötlusest, mis lõpuks mõjutavad kaalukausi kaldumist valu või valuvabaduse poole. Kõige suurem küsimus, mille üle meie aju pidevalt juurdleb, on “Kui ohtlik on tegelikult see, mis praegu toimub?”. Vastust sellele küsimusele hakkavad tugevalt mõjutama inimese eelnevad kogemused. Tihti kasutatavad meditsiinitöötajad väljendit “psühhosomaatiline valu”, millele võivad patsiendid reageerida üpris negatiivselt, kuna neil võib tekkida tunne, et nende valu ignoreeritakse ning süü aetakse vaimsetele probleemidele. See on arusaadav reaktsioon, sest keegi ei tohiks eeldada, et patsient peaks olema teadlik, kuidas valu toimib. Tõsi on aga see, et valu on alati psühhosomaatiline ehk seda mõjutavad alati vaimsed protsessid. Ja see ei tähenda absoluutselt, et inimene on “hull” või mõtleb valu välja. See on lihtsalt reaalsus ning valust rääkimisel ei saa psühholoogilisi faktoreid eirata. Toome selle kohta näite.
Kuidas võivad näiteks eelnevad kogemused mõjutada valu? Oletame, et sa oled võitluskunstide sportlane, nimelt tegeled kickboksiga. Sellisel juhul oled tõenäoliselt korduvalt saanud lööke sääreluu piirkonda treeningpartneri või vastase poolt. Kas see on endiselt valus? Tõenäoliselt on, sest ega piisavalt tugev löök ei ole mingil juhul meeldiv. Küll aga oled kogenud tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid lööke sinna piirkonda ning sul on palju kogemusi löökide vastu võtmisega, seega su aju poolt esitatud küsimusele “Kui ohtlik on tegelikult see, mis praegu toimub?” osutub vastuseks “Tegelikult ei ole väga ohtlik.” Seega on ka valu minimaalne. Nüüd aga oletame, et lähed kickboksi trenni esimest korda elus. Sa pole kunagi kakelnud, sa pole kunagi võitluskunstidega tegelenud. Isegi siis, kui lööki teostab sama treeningpartner, sama tugevusega ja samasse kohta, tunned sa suure tõenäosusega kordades tugevamat valu, kuna sul lihtsalt pole selliseid kogemusi ja aju võib olla sunnitud vastama: “See olukord on ohtlik”. Just nii võime tajuda valu erinevalt, sõltuvalt eelnevatest kogemustest.
“Ohu ämbri” täitumine
Lõpuks tuleb rääkida ka sellest, millele on suunatud terapeutiline tegevus, sealhulgas nägemisteraapia. Siinkohal tutvustaks “ohu ämbri” analoogiat, mida illustreerib pilt 2.
Piltlikult võib öelda, et igal hommikul me ärkame ja hakkame “koguma stressi” nagu vett ämbrisse. See stress võib tuleneda väga paljudest erinevatest mõjuritest, millest mõned on pildil mainitud. Aga täpselt samamoodi saab vett ämbrist välja kühveldada, kui need asjaolud on positiivsed. Magasid vähe, ei joonud üldse vett, tööülesanded kuhjuvad ja pole nädal aega saanud treeningutes osaleda? Ämber aina täitub. Magasid hästi, oled jälginud toitumist ja saanud kokku oma lemmikinimestega? Veetase langeb. Kui aga veetase tõuseb ikkagi piisavalt kõrgele, saab ruum ämbris otsa ja kuskilt peab see stress “välja voolama”. See ongi üldjuhul koht, kust ilmub valgele valu, sealhulgas peavalu, aga ka muud ilmingud (iiveldus, väsimus, pearinglus). Kui enne oli räägitud “sisenditest”, mida keha saab erinevate meelte kaudu, siis need ebameeldivad ilmingud on “väljundid”.
Halb nägemine kui oht ajule
Sellisel moel võib ka halb nägemisfunktsioon olla aju jaoks stressiallikaks. Ülal oli mainitud, et peamine küsimus, millele aju otsib pidevalt vastust, on: “Kui ohtlik on tegelikult see, mis praegu toimub?” Kui sisend, mille me saame oma nägemise kaudu, on ebakvaliteetne näiteks halva nägemisteravuse või nõrkade silmalihaste tõttu, võib maailm tunduda palju ettearvamatum. Kuna nägemine on meel, mis on kesknärvisüsteemis esikohal (teaduskirjanduses võib selle kohta otsida terminit “visual dominance”), on see suureks stressiallikaks. See, mis on füsioteraapia meie kehale ja füüsisele, on nägemisteraapia meie silmadele.
Nägemisteraapia ei ole ainult silmade tervise küsimus, vaid see võib olla võtmetähtsusega valu mõistmisel ja haldamisel, pakkudes uusi perspektiive ja võimalusi meie üldise heaolu parandamiseks. Silmatarga spetsialistid aitavad avastada nägemise ja üldise tervise vahelisi seoseid ning pakuvad personaalseid lahendusi su vajadustele. Broneeri aeg põhjalikku silmauuringusse juba täna ja astu samm lähemale oma heaolu parandamisele.
