Silmad tahavad treenimist

Silmad tahavad treenimist

Laps ei taha lugeda. Tüdrukul läheb autos sõites süda pahaks. Kontoritöötajal hakkab arvuti taga pea valutama. Kõigi nende pealtnäha eriilmeliste murede korral võib saada abi nägemisteraapiast. Kuidas küll?

Silmalihaseid teatud harjutuste abil treenides saame parandada oma nägemist. Aga mitte ainult – nägemismeele kaudu võib arendada ka aju ja keha koostoimimist.

Nägemisterapeut Karmen Johanssonselgitab, et näiteks lugedes suudavad treenitud silmad kiiremini liikuda ning nii analüüsime ja töötleme teksti paremini. Lugemiskiirus sõltub silmade ja aju koostööst. Silmad võivad liikuda mis tahes kiirusel üle teksti, kuid aju on see, mis annab silmadele võimaluse edasi liikuda. Aju omakorda saab infot nn kus- ja misrakkudelt. On kaks paralleelset rakkude süsteemi, mis edastavad info ajju: detailide analüüsimise, nägemisteravuse ja värvide nägemise tagavad mis-rakud ning liikumistaju, sügavustaju, ruumitaju ja kontrastsuse eest vastutavad kus-rakud.

Kui silmad liiguvad vähe, töötavad ühel kaugusel, saavad nad ümbritsevast keskkonnast vähe stimulatsioone. Silmade võimekuse kahanedes väheneb omakorda keskendumisvõime. Nüüd tulevadki appi harjutused. Nägemisteraapias treenitaksegi mis- ja kus-rakkude süsteeme.

Karmen Johansson ongi peale nägemisteravuse korrigeerimise spetsialiseerunud just silmalihaste koostöövõimekuse ja silmaläätse elastsuse uurimisele ja treenimisele ning saanud suurepäraseid tulemusi. Näiteks on tema juurde jõudnud lapsed, kel arvati olevat hüperaktiivsus. Hiljem selgus, et püsimatuse ja tujukuse taga on hoopis kehv silma fookustamine. Pole ju kerge kokku lugeda teksti, mis silmade ees justkui virvendab.

Silmad tahavad treenimist

Terapeut selgitab, et noore inimese silmaläätse võime lähiala fookustada on väga suur, kuid üle töötades see väheneb. Sellega kaasneb vähene huvi lugemise vastu, aga ka viletsad sportlikud saavutused, silmade ja käte motoorika ning üldmotoorika kehvemaks muutumine.

Koormavad nutiseadmed

Nutiseadmed ja vähene liikumine toovad paraku kaasa nii rühihäired kui ka nägemise sellise halvenemise, mida varem ei esinenud. Nuti- ja digiseadmed segavad lapse silmade normaalset arengut ning kurnavad silma lihasmehhanismi. Silmalihased aitavad silmi hoida liikuval pildil ja tekstil ning silmalääts püüab kiiresti fookustada, et leida otsitu. Just selline koostöö silma lihasmehhanismi koormabki. Kui nutiseadet kasutada lühikest aega ning seejärel liiguvad silmad eri kaugustel, suudavad lihased lõdvestuda. (Lihaste lõdvestamiseks oleks hea iga 20 minuti järel 20 sekundit unistades kaugusesse vaadata.) Kuid kui pikemat aega ühele kaugusele vaadata, hakkab lihaskonna jõudlus tasapisi vähenema. Siit algavadki probleemid. Karmen Johansson ütleb, et inimese silm pole veel kohastunud selliste väljakutsetega, mille on toonud digirevolutsioon. Silm pole valmis töötama ühel kaugusel sellise koormusega, nagu tänapäeval sageli ette tuleb. “Vanusega silmaläätse elastsus väheneb, kuid kontrolluuringutel selgub sageli, et meie silmad on vanemad kui meie tegelik vanus, digiseadmed kutsuvad esile silmade stressi, mis on päästikuks mitmesugustele silmahaigustele,” tõdeb Karmen Johannson.

Punetus, väsimus, tundlikkus

Silmad tahavad treenimist

Silmalihaste koostöö ja silmaläätse fookustamise häired kutsuvad esile silmade väsimuse, punetuse, vesitsuse ja valgustundlikkuse, aga ka topeltnägemise või nägemise halvenemise öistes
tingimustes. Veel võivad need häired põhjustada pea-, õla- ja kaelavalu ning iiveldust.

Sageli ei teata, et silmalihaste võimekuse vähenemisel on  samasugused sümptomid kui nn kuival silmal. Leevendust püütakse leida silmatilkadest, mis muudavadki korraks nägemise paremaks, kuid silmade seisundit ei paranda. Seetõttu püsib ekslik arusaam, et tilku tuleb kasutada pidevalt.Karmen Johansson märgib, et õppurid ja arvutiga töötajad kannavad sageli liiga tugevaid miinusprille. Kui tugevad miinusprillid on juba välja kirjutatud, siis tavaliselt neid kogu aeg ka kasutatakse. Miinusklaas pingutab silmaläätse. Selle liigne tugevus tekitab silmaläätses krambi, ta ei suuda end enam ise lõdvestada. Kokkuvõttes toob see kaasa nägemise jätkuva halvenemise ning silmade väsimuse. Ka plussprillide vale tugevus põhjustab hädasid, nagu tähtede piirjoonte laialivalgumine, topeltnägemine, peavalud ning silmade kipitus, punetus ja sügelus. Niisugused ilmingud vajavad nägemisuuringu käigus kindlasti enam tähelepanu.

Nägemisteraapia mõjusus sõltub kindlasti inimese motiveeritusest, kuid kui on välja kirjutatud liiga tugevad miinusprillid, saab nägemisteraapia abil vähendada prillide tugevust
vähemalt 1,5 dioptrit.

Saavuta parem tasakaal!

Väga oluline on ka silmalihaste koostöövõime. “Kui lapsel või ka täiskasvanul läheb autos sõites süda pahaks, võib süüdi olla silmade kesine koostöövõime. Nägemine ja tasakaal on omavahel
seotud. Silmalihased jälgivad liikuvaid asju, silmalääts fookustab teravust. Autos sõites silmad jälgivad ja liiguvad pidevalt ning pea võib hakkama ringi käima ja süda pahaks minna. Kui lapsel tekib autos sageli iiveldustunne, siis soovitatakse batuudil hüpata, palju joosta ja turnida, et tugevdada tasakaalukeskust, aga vaja oleks kontrollida ka silmalihaste tööd,” selgitab Johansson. Ta näitab oma teraapiakabinetis mustvalgete triipudega rullikut, mille abil saab kontrollida silmade liikumist ja silmalihaste koostööd.

Vahel võidakse alles enne kooliminekut avastada, et laps ühest silmast ei näegi. Meie silmad ei pruugi võrdselt areneda, üks võib olla teisest laisem. Ja ajul on lihtsam laisk hoopis välja lülitada. Varem usuti, et viimane aeg laiska silma ravida on 7–8 aastaselt. “Nüüd teame, et aju on arvatust plastilisem ning seetõttu annab laisa silma ravi ka hilisemas eas häid tulemusi.

Nägemissügavus saavutatakse kahe silma koostöös. Seda võimet vajame nii sportides, liikluses kui ka paljudes ametites, alates lennundusest ja lõpetades meditsiiniga.

Nägemisterapeudi juurde jõuab iga patsient oma erilise looga. Spetsialisti ülesanne on välja selgitada, miks nägemine on muutunud, kas tegu on päriliku soodumusega või tulevad hädad keskkonnast. Kas inimesel on probleeme silmaläätse ehk fookustamisega või hoopis silmalihaste liikumise ehk nägemistajuga. Harjutusi jagub, aga neist tuleb leida kõige olulisemad.

Treeni silmad võimekaks!

Terapeut mõõdab silmalihaste võimekust prismadega – ta saab läbi eri klaaside vaadates kontrollida, kuidas silm suudab pöörata üles ja alla, vasakule ja paremale ning kui kiiresti suudab nägemiskeskus silmi pöörata sisse- ja väljapoole. Silmaläätse hindamiseks kasutatakse eri tugevusega optilisi klaase. Mõõdetakse, kui kiiresti silm muutustele reageerib. Stereotestid näitavad nägemissügavust ja laisa silma olemasolu.

Kui terapeut näeb probleeme silmalihaste võimekusega, koostab ta nägemisteraapia individuaalse harjutuskava. Üks teraapiaseanss kestab 45 minutit ja teha võiks kaks seanssi nädalas, kokku 8–10 korda. Teatud harjutusi saab hiljem kodus jätkata.

Nägemisterapeudi töötuba meenutab väikest võimlemissaali. Näiteks peab ühe harjutuse käigus kõndima mööda põrandale asetatud lauda edasi ja selg ees tagasi nagu poomil, samal ajal tuleb lugeda raamatust teksti ja astuda üle takistustest, mida terapeut teele ette seab. Nii treenitakse mis- ja kus-rakke, fookustamisvõimet, motoorikat ning taju.

Teine harjutus seisneb selles, et suurel pallil üles-alla hüpeldes tuleb lugeda seinale kinnitatud numbreid või tähti. Neid võib terapeut ka pöörata, et harjutust raskemaks muuta. Jällegi saavad koormust mis- ja kus-rakud, silmalihased ja silmaläätsed. Paraneb tasakaal ning motoorika.

Kolmas harjutus näeb ette, et kõnnitakse mööda kitsast tasakaalulauda ja metronoomi tiksumise rütmis vaadatakse ettesirutatud ja eri kõrgusel hoitavate käte pöidlaid. Harjutus teeb head silmalihastele ja silmaläätsedele ning sedakaudu mõjutatakse motoorikat, tasakaalu ja taju.

Tekst: Aivi Parijõgi

Fotod: Lauri Kulpsoo, Fotolia

Karmen Johansson
Karmen Johansson
nagemisteraapia@gmail.com

Neuro-optometrist